Õpi ülikoolis psühholoogiat!

Psühholoogia õppimine on muutnud minu elu! Kuna jumaldan oma eriala ja peagi on algamas ülikooli kandideerimised, siis otsustasin kirjutada ülevaatliku postituse seoses psühholoogia õpingutega ülikoolis.

Müüdid

Enne õppima minemist kuulsin mitmeid müüte ja valearusaamu, mida jagan Sinuga. 

  1. “Te hakkate koolis tegema katseid oma lähedaste peal.” Ei, lihtsalt ei. Oma lähedaste peal katsete tegemine pole eetiline. 
  2. Psühholoogiat õpivad ainult need, kellel endal on mingid isiklikud probleemid. Taas ei, lihtsalt ei. On ka neid, kes seetõttu õpivad, kuid mitte kõik. Fun fact: enamikul meist on mingisugused lahendamata probleemid.
  3. Psühholoogiat õppides hakkad töötama psühholoogina. Päris nii see ei ole. Psühholoogia õppimine annab väga suure eelise üldiselt inimestega töötamiseks, mis tähendab võimalikku tööd mitmes väga erinevas valdkonnas. Muideks, kas teadsite, et ka Toomas Henrik Ilves omandas Pennsylvania ülikoolis magistrikraadi psühholoogias (ALLIKAS)?
  4. Pärast ülikooli saad hakata psühholoogina tööle. Bakalaureusekraadist ei piisa, vaid vajalik on magistris spetsialiseerumine, millele lisandub praktika, supervisioon, kovisioon ja täiendkoolitused.  
  5. Psühholoogiatudengid analüüsivad ja diagnoosivad kõiki kogu aeg. Ei, me ei tee seda. Ka meie aju tahab puhata ning kellegi analüüsimine on jube mahukas tegevus. Muidugi tuleb mängu ka pädevuse küsimus: kas esimese aasta psühholoogiatudeng oskab teostada asjalikku analüüsi? Pealegi, psühholoogid tegelikult ei pane diagnoosi.
  6. Psühholoogid manipuleerivad. Ei, me isegi ei õpi manipuleerimist. Me ei õpi inimesi murdma, tugevalt mõjutama ja enda võimusesse allutama. See on mingisugune filmide loodud kuvand, mis on täiesti väär. 

Minu teekond

Sisseastumiskatseid tehes oli psühholoogia minu esimene valik. Psühholoogiks saamisele olin mõelnud alates 14. eluaastast. Katseid tehes soovisin spetsialiseeruda militaarpsühholoogia valdkonnale, kuid nüüdseks tean, et minust ei saa psühholoogi.

Sisseastumistingimused olid üpriski sarnased praegusele: riigieksamid + vastuvõtueksam, mis koosnes kolmest osast:

  • kolmeosaline silmaringitest, kuhu sisse oli põimitud matemaatika (loogiline mõtlemine), lingvistika ja üldteadmised;
  • arutelu vormis grupitöö, mida vaatasid pealt õppejõud;
  • individuaalne intervjuu, kus uuriti teadmisi, soove ja hinnanguid. 

Pärast silmaringitesti olin täiesti kindel, et ma ei saa sisse. Ma ei jõudnud lõpetada matemaatika osa ning üldteadmistele vastates mängisin bingot. Kusjuures hakkasin ennast veenma, et minu teine valik (sotsiaaltöö) on ikka see õige minu teema. Õnneks aga sain edasi ning 2013. aastal algas minu teekond Tallinna Ülikoolis psühholoogia erialal. 

1240113_621242794573033_1867827643_n
Meie kursuse esimene pilt pärast aktust (mida ma üldse ei mäleta). 3. aasta lõpuks olid mitmed välja kukkunud või lahkunud ja päris paljud ka lõpetanud.

2017. aasta jaanuaris omandasingi bakalaureusekraadi. Selleks tuli teha lõputöö kui ka eksam. Nüüd tagantjärele mõeldes ei olnud kumbki neist meetult raske, vaid pigem oli tegu tundmatu teega, mida varem polnud käinud. Ja muidugi oli lõputöö kirjutamisel suureks abiks minu juhendaja K. Uriko, kes oli tohutult mõistev, toetav ja andis konstruktiivset tagasisidet. Eksam oli muidugi mu enda kätes ja sain ka sellega edukalt tehtud! Koondhinne B ja kraad käes! 

Õppetöö ja muu lõbus värk

Minu õppekavaga saad tutvuda SIIN. Õppetöö pole olnud raske ning kui tagasi mõtlen, siis esimene aasta oli kõige kergem ja teine kõige raskem. Kolmas kursus on omaette väljakutse, sest TLÜ psühholoogiatudengid peavad tegema nii lõputöö kui ka -eksami. Mina olen üks patustest, kes lõpetab tegelikult jaanuaris (unustasin esitada kodutöö=ei lastud eksamile=tuleb aine uuesti võtta). 

Loengutes tuleb osaleda 2-4 päeval nädalas, mis kestavad tavaliselt ca 4h. On ka loenguid, mis kestavad 1.5h (nt psühholoogia ajalugu, andmeanalüüs, inglise keel ja mõned ained veel). Õppetöö koosneb iseseisvast tööst, loengutest ja seminaridest. Mulle hullult meeldib, et loengutes saab alustada teemakohast arutelu ja õppejõud lähevad asjaga kaasa! Kuigi enamik ainetest on teooriate õppimine, siis arutelud muudavad õppetöö huvitavamaks.

Asusin õppima kohe pärast keskkooli ning pean tõdema, et algus oli raske, sest loengud olid pikemad ja tekstid akadeemilisemad. Mäletan oma esimest akadeemilist teksti, mida lugesin kiirusel 5lk/h. Nüüd on teaduslike tekstide lugemine palju kergem ja kiirem!

IMG_2996
Osa meie kursusest 2. aasta keskel jõulupeol, mille peakorraldaja olin mina.

Õppetöö muudavad huvitavaks kursusekaaslased, kellega jätkuvad arutelud ka väljaspool loenguid. Nende arutelude juurde käivad ka seltskondlikud istumised, kus enda kõhu krampi naermine on norm. Siinkohal võiksin rääkida mitmeid lugusid, kuid las need jäävad tulevikku. 

EPSÜ juhatus 2016/17

Psühholoogiatudengitel on olemas erialane organisatsioon – Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühendus (EPSÜ), kus saad end erialaselt täiendada kui ka panna proovile teistes valdkondades. Õpingute algusest saati olin EPSÜs vähem või rohkem tegus, kuid 2016/17 täitsin Sulepea ehk infojuhi ametiülesandeid. 

Meie meeskond oli lausa võrratu, eriti varahommikustel koosolekutel, ja tegime ära kuradima suure töö! Näiteks korraldasime rahvusvahelise konverentsi Nordic Psychology Student Confrence (olin üks peakorraldajatest), taastasime organisatsiooni dokumentsiooni ja hingelisust ning lõpetasime aasta positiivse bilansiga. Tänu suurepärasele meeskonnale oli (enamasti) rõõm neid tegevusi teha! 

Kusjuures, erialane tegevus on võimalik ka rahvusvahelisel tasandil mõnes töögrupis või lihtsalt üritustel osalemine. Oma õpingute jooksul käisin kaks korda välismaal. Esimesel korral osalesin Austrias üritusel nagu Innsbruck Goes International ja teisel korral European Federation of Psychology Students Associations’i (EFPSA) Kongressil Aserbaidžaanis. Mõlemad sündmused olid meeldejäävad sotsiaalsest kui ka akadeemilisest aspektist! 

Laused, mida psühholoogiatudengid on kuulnud

  1. “Sa raudselt analüüsid mind praegu! Mida ma mõtlen?!” Ei, me ei tea mida Sina või keegi mõtleb, sest me pole telepaadid. 
  2. “Ära kasuta minu peal oma psühholoogiat.” Selle all inimesed tahavad öelda, et ära kasuta minu peal oma argumeetrimisoskust, aktiivset kuulamist, loogikat ja julgust enda eest seista. 
  3. “Mida arvad Sina kui psühholoog…” Ei, tudeng ei ole veel psühholoog ja kindlasti ma ei oska asja kommenteerida kui psühholoog. Pealegi minu eriala tõttu ei pea ma olema 24/7h avatud teiste probleemidele. 
  4. “Psühholoogia pole teadus, vaid mulli ajamine.” Psühholoogia on lausa omaette teadusharu. Selles valdkonnas on väga selged printsiibid ja nõuded teadusele. Ka meile tudengitele on antud kindlad nõuded, mida peame jälgima. Siiski, nagu igas valdkonnas, esineb ka psühholoogias parateadust.
10333819_10202497868271439_5440149750666195405_o
Tallinna ja Tartu tudengeid ühendab organisatsioon EPSÜ. Viimased paar aastat on toimunud organisatsiooni allakäik, kuid tundub, et olukord hakkab paranema.

Mida psühholoogia on minule andud?

Mu silmaring on avanenud. Olen hakanud paremini mõistma nii iseennast kui ka teisi. Samas on sellel ka pahukülg, raske on teadmisi oma mälust kustutada. Näiteks mul on tutvusringkonnas kaks inimest, kes on ehtsad RHK-10 (Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsioon, 10. versioon) näited isiksusehäiretest. Ja siin tulevad mängu juba konfliktid professionaalsuse ja peresuhete vahel.

Mulle meeldib, et olen õppinud sisukalt argumenteerima. Minu argumendid on läbikaalutud ja põhinevad ratsionaalsel mõtlemisel, kus olen rakendanud oma analüüsivõimet ja kindlaid teadmisi. Selle oskusega käib kaasas ka aktiivne kuulamine, mis ühtlasi tähendab ka võimet n-ö bullshiti läbi hammustada. Samuti on mul tekkinud allika-kriitilisus, mille tõttu on mitmeid uudiseportaale üsna raske lugeda – õhu ja kujutlusvõimega luuakse põhjuslikke seoseid. Ka osa kirjandusest, kus autor räägib endale vastu või jutt on täiesti ebaloogiline, on minu jaoks vastuvõetamatu. 

Õpingute ajal olen avastanud ennast ja leidnud, et sooviksin töötada juhina. Seda toetab asjaolu, et olen hakanud analüüsima oma käike ette, julgen oma vigu tunnistada ja neist õppida. Suudan inimestega hästi suhelda ja pean enda vaimset heaolu ülimalt tähtsaks. 

Kuidas edasi? 

Ma ei hakka psühholoogina tööle ning samuti ei tee ma oma magistrikraadi psühholoogias. Hetkel olen kahe eriala vahel: kommunikatsioonijuhtimine (TÜ) ja personalitöö- ja arendus (TTÜ). Kuna minu suureks huviks on kommunikatsioon ja turundus, siis võtan eesmärgiks alustada järgmisel aastal magistriõpinguid kommunikatsioonijuhtimises.

Olen mõelnud, et ühel hetkel tahaksin tegeleda ka inimeste suunava ja toetava abistamisega, sellegi poolest ei saa minust nõustajat. Hetkel tundub sobiva variandina kas coaching või mentorlus, kuid see on veel tuleviku muusika.

13041478_10207270914623756_2183445693201084812_o
9 psühhotudengit + 1 kaitseväelane + naistemagnet Prohor.

Mõeldes tagasi viimastele aastatele, siis olen tänulik ja mind täidab õnnetunne. Valisin enda jaoks eriala, mis mind köitis ja mis on mind metsikult arendanud. Mu ümber on olnud uskumatult toredad inimesed, kes aktsepteerivad mind sellisena nagu olen (ehk kaon ära mitmeks kuuks ja kui tagasi tulen, siis poleks nagu vahepeal ära olnudki). Aitäh kallid psühhotudengid, kes te olete minu elu viimastel aastatel täiustanud!

Kui oled mõelnud psühholoogia õpingutele, siis julgustan Sind  seda sammu võtma. Psühholoogia aitab Sul paremini mõista nii ennast kui ka teisi.  

Postituse toimetas Kristina blogist Momoaar.com.

8 Replies to “Õpi ülikoolis psühholoogiat!”

  1. Hullult armas tekstike; aitäh, et kirjutasid! Eile õhtul ronis hinge väikene kahtluseuss, kas psühh ikka mulle sobiks, äkki ma ikkagi pole “tollest puust”… aga sinu jutt innustas ikkagi kandideerima!

  2. Oh! Ma ei tea kes Sa oled,aga tahaks Sind kallistada!
    Saatsin just avalduse ära. Pärast Sinu postituse lugemist saan veel rohkem kinnitust, et olen õigel teel.

    Aitäh Sa imeline hing 😉

Arutelu